Kuna millenniumlased moodustavad poole tööjõust ja paljud organisatsioonid läbivad pandeemia tagajärjel radikaalseid muutusi, pole kunagi olnud paremat aega, et vaadata, missugused on selle demograafilise grupi ootused.
Kuidas kaasate teie oma töötajaskonna millenniumlasi? Ja kuidas plaanite nende oskusi uue töömaailma jaoks rakendada? Kui vastused on „mitte kuidagi“ ja „pole kindel“, on nüüd aeg sellega järje peale saada. Millenniumlasi kannustav keskne eesmärk on alati olnud paraja tasakaalu leidmine sisuka töö, õige asja tegemise ja toidu lauale saamise vahel – ja Covid-19 on sellele hoogu andnud.
Allpool jagab organisatsiooniõppe ekspert ja raamatu The Power of Us autor David Price, OBE, oma teadmisi, mis põhinevad intervjuudel visionääridest juhtidega üle kogu maailma.
Vabadus töö tegemisel
Paar aastat tagasi paluti mul vahendada ühtede Ühendkuningriigi suurimate tööandjate kokkusaamist. Nad soovisid ettekannet, miks millenniumlastel puuduvad neile vajalikud oskused ja mis võiks neid aidata. Mulle tundus, et nad on asjast täiesti valesti aru saanud. Niisiis, selle asemel koostasin provokatiivsema versiooni pealkirjaga „Miks nutikad millenniumlased ei tööta bossi jaoks?“.
Rääkisin neile andmetest, mis näitavad, et millenniumlasi huvitavad suurte organisatsioonide puhul järgmised omadused: kaasav juhtimine, läbipaistvus, empaatilisus, eetiline eesmärk, pühendumus mitmekesisusele, uuendusmeelsus. Ja inimlikkus. Saadud vastukaja tekitas minus tunde, nagu oleksin ma võõrkeeles rääkinud. Ma kahtlen tõsiselt, et tänasel päeval oleks reaktsioon sama.
Pandeemia on muutnud kõike, ka töökohta. Juba näeme, et arusaam viiest päevast nädalas kesklinna kontoris on oma aja ära elanud. Kuid pandeemia tõttu vajalik kodutöö on pannud tööandjad mõtlema uuel viisil usalduse loomise üle. Järsku pidid nad usaldama töötajaid, et nad tõesti teevad ära tööks vajalikud tunnid. Suure üllatusena selgus aga, et töötajad olid tegelikult produktiivsemad, kui keegi neid ei kontrollinud.
Rohkem kui lihtsalt palk ja hüved
Kuid sel protsessil oli ka vastupidine mõju: vähem aega tööks ja rohkem mõtlemiseks pani millenniumlased tõsiselt juurdlema küsimuse üle, mida nad oma töölt ootavad. Muster oli juba tekkinud. Viimaste aastate järjestikustes Deloitte’i uuringutes on millenniumlased oma kavatsused selgelt teatavaks teinud: 60% ütles, et valis tööandja eesmärgitundega; 71% ütles, et ettevõtted peaksid üleilmsete probleemide, ressursside nappuse (68%), kliimamuutuste (65%) ja sissetulekute ebavõrdsuse (64%) lahendamiseks rohkem tegema.
Millenniumlased ei tähtsusta väga tugevalt mitte ainult ühiskondlikke väljakutseid, vaid nad tahavad töötada ka organisatsioonis, kus nad saaksid inimesena kasvada ja areneda. „Millenniumlased tahavad töökohta, kus nad saaks uusi oskusi omandades olla täna paremad, kui nad olid eile,“ ütles mulle WD-40 ettevõtte tegevjuht Garry Ridge. „Nad on nii teadmishimulised. Paljud arvavad, et asi on tasuta söögis ja söökla koroonalauas. Ei, neile meeldib õppida.“
Radikaalne läbipaistvus
Üks teine ettevõte, kellega rääkisin, BrewDog, on kõige kiiremini arenev käsitööõllede tootja maailmas. Nad mõistavad seda uut reaalsust – eriti seetõttu, et selle kaasasutajad Martin Dickie ja James Watt on ise millenniumlased. BrewDog on katki rebinud reeglite raamatu, kuidas üks ettevõte peaks alustama, ja on kümne aastaga liikunud sõna otseses mõttes koeralt ja kahelt mehelt, kes müüsid õlut oma auto pakiruumist, miljardi naelsterlingiliseks äriks.
Asutajad nõuavad „radikaalset läbipaistvust“ (kõik nende rahalised vahendid on kõigile töötajatele avalikud ja kõik õlleretseptid on kõigile kättesaadavad). Neil on ka väga tasapinnaline organisatsiooniline struktuur. Nagu James Watt ütles, kui temaga kohtusin: „Liigsuure juhtimisladvikuga ettevõtted pakuvad vähe autonoomiat ja sellest tulenevalt ka vastutust. Tasapinnalise hierarhia korral on omand elav ja kõik hingavad seda sisse.“
Kuid nende tegevus ei ole ainult äriline, see on pigem ristiretk. Hiljuti sai neist süsiniknegatiivne organisatsioon ja nad istutavad Šotimaa metsadesse 150 000 puud – iga nende omakapitali investori jaoks ühe. Nad nõuavad, et kõigile nende baaritöötajatele ei makstaks lihtsalt miinimumpalka, vaid inimväärset elu võimaldavat töötasu – ja nädalane koerapuhkus, kui peaksite koera võtma. Pole ime, et igale uuele ametikohale on neil tuhandeid soovijaid.
Ja selles ongi asja iva: kui tahame, et millenniumlased liituks meie organisatsioonidega, peame ettevõtete sotsiaalse vastutuse leebete väljenduste asemel leidma viisid inimeste jõulise sotsiaalse mõju väljatöötamiseks ja panema töötajad tundma, et nad on osa millestki endast suuremast.
David Price, OBE, on raamatu „he Power of Us: How we connect, act and innovate together“ autor (väljaandja Thread books)
Jagage seda artiklit
Lugege nüüd 2019. aasta jaanuaris avatakse Pariisis ja Ameerikas uued Spaces’i esindused
Lugege nüüd Kõikjalt töötamise oskused, mida iga ettevõtte juht vajab